Üldlevinud on seisukoht, et kui ristiusk üle Euroopa levis, siis asendas see paganlikud pühad kristlikega ja paganlikud pühapaigad kirikuhoonetega. Nüüd näib, et meie ajal on see protsess vastassuunda pööratud ning kristlikud pühad ja pühapaigad täidavad järjest enam sekulaarseid eesmärke.
Võtame näiteks kirikuhooned – mitte veel meil, küll aga Lääne-Euroopas ja Põhjamaades, on juba arvukalt kirikuid, mis on muudetud elamuteks, klubideks või baarideks. Ka asula kõrgeimaks ehitiseks ei ole paljudes paikades enam ristiusu kirik, vaid mammona-monumentidest pilvelõhkujad.
Mis puutub pühadeaegu, siis toimuvad siin samasugused arengud. Jõulupühad ei ole küll veel täielikult üle võetud, aga ilmaliku kultuuri mõju on selgelt tuntav.
Huvitaval kombel võetakse meiegi kodumaal usinasti omaks ameerikalikke tarbimiskampaaniaid. Meilgi on juba juurdunud mustad reeded ja e-esmaspäevad. Need päevad pärast USA tänupüha (tähistatakse iga-aastaselt novembri viimasel neljapäeval) märgivad jõulueelse osturalli algust.
Nii on siis paljude inimeste jaoks advendiaeg kuni jõuluõhtuni üks stressirohkemaid perioode aastas, jättes kirikliku advendiaja ning kaksteist jõuluaja päeva neile, kes veel mäletavad, mida õieti oodatakse ja tähistatakse neil nädalatel – ja nimelt Jumala lihakssaamise saladust. Kui mõelda, siis on see ju alati nii olnud: ka muistsel pimedal ajal Juudamaal oli vähe neid, kes tõeliselt ja südamest ootasid Messiat ja Jeesuse sünni esimesteks tunnistajateks olid karjased, mitte rahva eliit.
On kummaline, et advendiaeg osutub intensiivseimaks ostlemishooajaks. Kummaline sellepärast, et üks advendiaja kainestavatest sõnumitest – Issand on lähedal! – kutsub meid igatsema Issanda päeva tulekut ning see peaks meist kaugele saatma mistahes materiaalse kokkukuhjamise. Meenutagem Jeesuse tähendamissõna rumalast rikkast, kes, vaimustuses oma suurest saagist, lasi maha kiskuda olemasolevad aidad ning ehitada uued ja suuremad andmata endale aru, et ta ei saa midagi endaga kaasa võtta üle igaviku piiri. Ainus, mida saame endaga siit maailmast kaasa viia, on meie usk ja jumalaarmastus.
Muidugimõista ei taha ma sellega öelda, et tõelises kristlikus andmismeeles ei peaks me mõtlema teistele inimestele, valmistama neile, eriti lastele, kingitusi sel erilisel ajal. Kuid seda tehes tuleks alati pidada silmas, et meie kingitused on tähised Jumala ainukordsest ja kõige kallihinnalisemast oma Poja kingitusest, mis annab lootuse sellele, kes Ta vastu võtab.
Jõule nimetatakse tihtipeale ka laste pühadeks. Seda just nende pühade siira, puhta harduse ja rõõmu pärast, aga ka selle tõttu, et nende pühade keskmes on laps. Öeldakse, et lapsed on loomupärased teistid (Jumala-uskujad). Mida kauem nad selles maailmas elavad, seda enam tehakse neile selgeks, et Jumalat ei ole, imesid ei ole, kõige keskmes ja kõige mõõdupuu on inimene ja tema enesekesksed soovid, mida siis nimetatakse õnnelikkuseks.
Sellepärast on ime, et eelseisvatel pühadel me rõõmutseme kogu maailma õnnistegija üle, kes ei ole ei poliitik, teadlane, väejuht, popmuusik ega muul moel end selles maailmas tõestanu – aga kes on laps. Lapsed on kingitus. Pangem sel aastal eriliselt tähele lapsi ja nende olemust.
Ka pühakirjas aina tagasi vaadates näeme, kuidas lapsed on läbi aegade andnud märku lootusest selles patupimedas maailmas – mõelgem Seti, Iisaki, Moosese, Simsoni, Saamueli, Johannese, ja viimaks muidugi Jeesuse sünnile. Saagem ka ise kui lapsed, siis näeme taevariiki. Õnnistusrikast, rahulist ja sügavat advendiaega!
Priit Tamm
Tartu Püha Luuka koguduse pastor