EMK kriisikoordinaatori Lemme Aulis jutlus sellest, mida teha kriisis.
“Mis ma pean tegema, Issand?” (Ap 22:10)
24. veebruari hommikul tabas maailma šokk: Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu. Tundus täiesti võimatu ja uskumatuna, et midagi taolist võiks toimuda 21. sajandil. Me keegi ei jäänud sellest šokist puutumata. Praeguseks on sõda aga kestnud juba kuu aega ning me oleme esmasest suuremast šokist toibunud. Šokiaegne küsimus “Kuidas see võimalik on?!”, on asendunud uuenenud reaalsuse mõistmisega. Nüüd mõtleme me tuleviku peale: Ukraina, Venemaa, Euroopa, maailma, meie oma armsa Eesti, meie laste ja lastelaste tuleviku ning ohutuse peale. Meie esmane šokiküsimus “Kuidas on see võimalik?” on tänaseks asendunud küsimusega: “MIS MA PEAN TEGEMA?”
Mis ma pean tegema olukorras, kus meie suur idanaaber tegeleb genotsiidiga Ukrainas? Mis ma pean tegema olukorras, kus sõja tagajärjed jõuavad paratamatult meie kõigini? Mis ma pean tegema olukorras, kus on julgeolekuoht nii Eestile, Balti riikidele kui kogu Euroopale ja laiemaltki? Mis ma pean tegema keset meie aja suurimat põgenike- ja humanitaarkriisi? MIS MA PEAN TEGEMA? Mida ma SAAN teha? Mis on MINU koht ja roll praeguses ajas ja olukorras?
Selles küsimuses ei ole ajaloos miskit uut. Me näeme ka läbi kogu Piibli inimesi kriiside keskel küsimas sedasama – nii Jumalalt kui inimestelt. Me näeme, kuidas Vanas Testamendis küsib surmahirmus kuningas Saul prohvet Saamueli käest, kui vilistid tema vastu sõdivad: “Mida ma pean tegema?” (1Sm 28:15). Sama näeme Ap 16:30 küsimas surmahirmus vangivalvurit, kes on äsja proovinud endalt elu võtta, kui on leidnud enda vastutusel olevate vangide asemel eest tühjad ahelad: “Mis ma pean tegema, et pääseda?”. Me loeme, kuidas seadusetundja küsib Jeesuse käest: “Mis ma pean tegema, et pärida igavene elu?” Sedasama küsib Paulus Jeesuselt, Kes ilmub talle ootamatult Damaskuse teel: “Mis ma pean tegema, Issand?” Mis ma pean tegema, Issand? Mis ma pean tegema, et pääseda? Mis ma pean tegema, et keegi teine võiks pääseda?
Toon täna välja 3 punkti, mida me kristlastena peaksime praeguses ajas tegema.
- Astu elumaalist kaugemale, et näha tervikpilti
Teatud maalide, eriti just suurte puhul esineb järgmine efekt: maalile liiga lähedal seistes ei saa me hästi aru, mida me tegelikult vaatame ja vaatama peaksime. Maali üldpilt ja selle läbiv sõnum (mida autor oma teosega öelda tahab) läheb kaotsi. Seistes suurele maalile liiga lähedal, näeme miskit, mida Eesti kunagine maalikunstnik ja kunstipedagoog Villem Ormisson nimetab hirmsaks ja krobeliseks, küntud maaks. Astudes aga mõned sammud kaugemale ja laiendades oma vaatevälja, avaneb meile sootuks teine pilt. Vaade, mille kohta Villem Ormisson ütleb: “Aga näe, kauguses sulavad üksikud laigud kokku, sünnitavad ilusa värvidemängu.” Sama tõde kehtib ka elus. Jäädes mingit elu valus-koledat tahku liiga lähedalt ja liiga kauaks vaatlema (räägime Ukraina sõjast, julgeolekuohu- ja pagulaskriisist; majanduskriisist), jäämegi nägema ja enda sees läbi elama sõjaõudust, valu, hirmu ja ängi ning unustame ära tervikpildi, mis algab 1Ms raamatus ja lõpeb Ilmutuse raamatuga. Tervikpildi, mis räägib meile Jumala imelisest plaanist ja loomistööst, Tema armastusest oma loodu, eriliselt inimlapse vastu; hea ja kurja vahelise võitluse algusest, pattulangemisest ja selle kasvavast pingeväljast läbi kogu inimajaloo; Jumala tõotustest ja lunastusplaanist, mille täitumise suunas me ilma igasuguse kahtluseta kindlal sammul liigume; imeilusast tulevikupildist,
mille Jumal meile igaviku osas on maalinud: igavikust Tema juures, kohast, kus pole enam haigusi, valu, ülekohut ega pisaraid, vaid on igavene valgus ja ilu ning täiuslik rõõm ja täiuslikult taastatud suhe Jumala ja inimkonna, kogu loodu vahel.
Seistes sõjakoledustele liiga lähedal, jääb meil märkamata Jumala arm ja Tema imed, Tema strateegilised vastukäigud ja sekkumised maailma aegadesse ja olukordadesse. Meil tuleb astuda mõned sammud tagasi – õigesse kaugusse. Me peaksime lugema ja kuulama sõjauudiseid vähem ning rohkem Piiblit, vaimuliku sisuga kirjandust ja saateid. Astudes kaugemale, märkame elumaalil jälle rohkem Jumalat, Tema armu ja abi, Tema tegutsemist, imesid ja õnnistusi, Tema sekkumist keset raskeid aegu – ja neid jagub küllaga! Ka Ukrainasse, ka sõja keskele!
- Astu Jumalale lähemale, võta vastu Tema arm ja abi
Enamasti ei piisa mõne sammu tagasiastumisest ja eemaldumisest. See sõjaõudus, mida oleme pingsalt jälginud, ei ole mitte ainult jäänud meie vaatevälja, vaid on tunginud meie südametesse. Eesti vaimulik, teoloog, kiriku- ja kultuuriloolane Toomas Paul on öelnud: “Kurjast ei saa lahti temaga võideldes, vaid andes ennast tingimusteta hea ja ilusa meelevalda.” Eemale astumisest ei piisa! Me peame ümber seadistama oma fookuse, suunama selle Täiuslikule Headusele ja Ilule – peaksime astuma Jumalale hästi ligi.
Jaakobus (Jk 4:8) esitab meile julgustava üleskutse: “Tulge Jumala ligi, siis tuleb Tema teie ligi!”
Meil tuleb tulla Elumaali autori Jumala juurde: Tema juurde, Kes on loonud selle maailma; Tema juurde, Kes on loonud meid selles maailmas; Tema juurde, Kes hoiab oma kätes kogu loodu minevikku, käesolevat aega ja tulevikku; Tema juurde, Kes ei lase kurjusel lõputult võimutseda; Tema juurde, Kes on kurjuse juba ära võitnud ja Kes teeb sellele lõpu. Jumal kutsub meid Enda juurde. Ta kutsub meid kogu aeg, aga eriti sel sõjaajal, mil hirmu ja valu on nii palju rohkem. Sest Ta teab ja näeb, kui palju me Teda, Tema armu ja abi praeguses ajas vajame. Tema käed on meie jaoks avatud. Ta süda on kaastundlik. Tema pühib meie hirmu, ahastuse ja valu minema ja annab meile lootust tulevikuks, mida maailm meile anda ei saa.
- Astu oma ligimesele lähemale ja teeni teda
Iiri päritolu Inglise poliitiline 18. saj kirjanik Edmund Burke on kord öelnud: “Et kurjus saaks võidutseda, selleks piisab heade inimeste tegevusetusest.” Öeldakse, et kui pimedus läheb pimedamaks, läheb valgus valgemaks. Kuidas see toimib? Jumal on Valgus – kõige kirkam ja eredam Valgus. See on Tema olemus.
Kui pimedus meie ümber läheb pimedamaks, kas Jumal oma ülimas kirkuses ja valguses saab minna valgemaks ja kirkamaks? Ei saa ju. Valgus saab minna valgemaks ainult meie kaudu! Selle kaudu, et Sina ja mina anname end Kirkaima Valguse tööriistaks selles pimedas maailmas ja kanname Tema valgust oma elu kaudu edasi. Jumal on täiesti teadlikult ja strateegiliselt asetanud meid elama praegusesse aega ja kohta. Meil on selles ajas ja olukorras oma roll täita. Oma panus anda. “Mis ma pean tegema?”, on tänase päeva küsimus. Mis Sa saad teha? Mida Sa oskad ja suudad ja jaksad praegu teha?
Kui Jumal kutsus Moosese ja läkitas Ta Egiptuse vaarao juurde, et viimane laseks Iisraeli rahval minna, kahtles ja muretses Mooses, kuidas iisraeli rahvas usub, et Jumal on teda läkitanud. Ta ei teadnud, mida täpselt teha ja kuidas seda teha. Selle peale küsib Jumal temalt (2Ms 4:2): „Mis see on, mis sul käes on?” Ta vastab: „Kepp.” Ja Jumal kasutab seda keppi oma imetegude tegemiseks. Jumal tegi kepist Moosese käes mao, Ta muutis selle kepi abil Niiluse jõe vereks ja jootis Iisraeli rahvast veega kaljust. Moosese käes oli sel hetkel kepp. Mis on Sinu käes praegu? Jumal kasutab seda, mis Ta meile andnud on. Ja teeb selle kaudu imesid. Me ei pea otsima vastuseid kuskilt kaugelt ja muretsema selle pärast, mida me teha ei saa, vaid andma Jumala kasutusse selle, mis Ta on meile andnud.
Mis see on, mis Sul praegu käes on? Saad Sa Ukraina ja maailma olukorra pärast palvetada? Saad Sa annetada oma raha, korralikke riided-jalatseid, toimivaid arvuteid põgenikeperede toetamiseks? Saad Sa aidata põgenikel Eestis vajalikke toiminguid teostada? Olla tugiisikuks? Saad Sa pakkuda nõustamist ja hingehoidu? Saad Sa valmistada põgenikele sooja toitu? Mis see on, mis Sul praegu käes on? Anna see Jumala kätesse ja luba Tal kasutada seda oma imede esiletoomiseks
praeguses pimedas ajas! Tee seda, mida Sina saad praegu teha! Samale järeldusele jõuab ka Ameerika kirjanik, jutlustaja ja teoloog Carl Friedrich Buechner, küsides oma raamatus “The Alphabet of Grace”: “Mis ma pean tegema?”
Ta ütleb (vabatõlge): “Katsu elada tänases päevas. Katsu teha seda, mida sa pead tegema, ja seda, mida sa saad teha.”
“Mis ma pean tegema, Issand?”, küsis Paulus Damaskuse teel Jeesusega kohtudes. Minu julgustus meile kõigile praeguses ajas on: astugem elumaalist kaugemale, et näha suuremat pilti. Astugem Jumalale lähemale, et võtta vastu Tema arm ja abi. Astugem oma ligimesele lähemale ja teenigem teda.