Rudolf Siirak (7.11.1927—15.12.2021) sündis ja veetis noorpõlve Kullamaal. Õppis puidutöötlemist, töötas Haapsalus ja oli vennastekoguduse jutlustaja.
1957. aastal liitus ta Haapsalu metodisti kogudusega. Rudolf õnnistati diakoniks ja ordineeriti vanemaks. 1971. aastal määras superintendent emeeritus Valdo Ojassoo Rudolfi teenima kogudust pastorina. Ametisse õnnistas superintendent Aleksander Kuum.
Koguduseliikmetele ja sõpradele oli Rudolf Siirak lihtsalt vend Ruudi. Ta oli tähelepanelik, osavõtlik, hea tuumaka selge sõnaga õpetaja. Käelises tegevuses osavana hoolitses ta Haapsalu metodisti kiriku hoone eest, mis on säilinud paljuski tänu tema hoolele. Rahuliku järjekindlusega viis ta alustatud tööd lõpule. Tema käejälgi on kirikus keldrist korstnani.
Ruudi siirdus emerituuri juulis 1998, kui tema ametijärglane oli lõpetanud seminari ja määratud teenistusse. Kakskümmend seitse aastat oli ta olnud ustav koguduse karjane.
Elujõulist aega kasutas Ruudi teiste aitamiseks. Kui ka oma igapäevane elukorraldus käis juba üle võimete, elas ta mõned aastad poja peres ja viimaks hooldekodus.
Ruudile oli antud pikk sisukas elu. Innukas usk Jumalasse, tingimusteta kuulekus Tema Sõnale elas temas viimseni. Oma elu lõpul ei tundnud ta enam inimesi ära, aga kui küsiti, kas sa Jeesust tunned, hüüdis ta säravi silmi: «Miks ma siis Jeesust ei tunne!»
Kirjutatud on: «Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk!» Hb 13:7
Oleme tänulikud Jumalale, et Ruudi on antud meile ja meid temale. Nüüd on ta Issanda rahus, meie aga veel sinnapoole rändamas, kaasas mälestus Ruudist, kallis kõigile, kes teda tundsid.
Urmas Rahuvarm