Brasiilia misjonär Eestis Livia Nelson:
Otsustasin Kristust järgida, kui olin 17-aastane. Kuid minu tee selle otsuse juurde algas juba lapsena. Tagasi vaadates näen, kuidas Jumal oli mu teele pannud “teeviidad”. Ma ei sündinud kristlikus ega religioosses kodus. Aga kui olin veel väga noor, sai minu tädist Jeesuse järgija. Ta oli esimene inimene, kes minuga Jeesusest rääkis, minu eest palvetas ja pakkus mulle võimalust kirikus käia. Ma olin väga väike, kuid ta viis mind sageli pühapäevakooli, kus ma kohtusin kirikus käivate perede lastega. Inimene, kelle külge ma kõige rohkem kiindusin, oli õpetaja. See äärmiselt armastav daam rääkis meile piiblilugusid ja õpetas meile Jumala armastusest. Nii nagu mu tädi, oli ka õpetaja mulle «teeviidaks», mis näitas mulle teed.
Kui ma kasvasin, tekkisid mul muud huvid ja ma ei käinud enam kirikus. Kuid „teeviitasid“ sattus mu teele endiselt. Kandsin endas kõike, mida olin lapsena õppinud, ja raskustes kogesin Jumala armastust. Nüüd tean, et Püha Vaim rääkis minuga, kuid tol ajal ma ei teadnud, et see oli Tema hääl. Ükskord, 16-aastaselt, otsustasin minna kiriku laagrisse, kuhu mu kallis tädi mind kutsus. Seal kohtasin taas oma pühapäevakooli sõpru ja sain uusi sõpru. Sel aastal kasutas Jumal paljusid inimesi, et rääkida mulle Tema armastusest, andestusest ja hoolimisest. Aasta hiljem sain aru, et pean tegema otsuse Tema järgimiseks. Mulle ei piisanud enam üksnes laagrites käimisest. Mõistsin, et mul on vaja Jumalaga reaalselt kohtuda ja see saab juhtuda ainult siis, kui ma otsustan Teda tõeliselt otsida ja loobun harjumustest ja mõtetest, mis mulle haiget teevad. Alates selle otsuse tegemisest hakkasin rohkem tähelepanu pöörama inimestele, keda Jumal kasutas „teeviitadena“. Igal olulisel hetkel minu elus saatis Jumal minu teele inimesi, kes aitasid mul Teda leida. Ta pani minu teele erinevate rollidega inimesi, kes said mind jüngerdada, õpetada, julgustada, manitseda ja nõustada.
Oma teele tagasi vaadates on raske mitte spekuleerida, mis oleks juhtunud, kui need inimesed, kelle Jumal mu teele saatis, ei oleks kuuletunud Tema kutsele teha jüngreid. Ühel või teisel viisil jüngerdasid nad kõik mind. Mõni sõbrana, mõni vanemana, mõni õpetajana või pastorina. Igaüks neist oli valmis teed näitama. Mitte kõik neist ei näinud, kuidas ma tegin otsuse järgida Kristust, ega seda, kuhu Ta mind juhatas. Nad investeerisid minusse, ilma et oleksid näinud tulemust. Sulastena on meie ülesandeks istutamine ja hooldamine. Jumal on see, kes kasvu annab (1Kr 3:6).
Olen Jumalale tänulik, et ta näitas mulle oma armastust kõigi nende inimeste läbi. Jumal kasutab jätkuvalt inimesi, et mind oma armastuses täiendada. Nagu Jumala Sõna efeslastele 4. peatükis ütleb, nimetas Ta ühed apostliteks, teised prohvetiteks, mõned evangelistideks ning mõned pastoriteks ja õpetajateks eesmärgiga valmistada pühasid teenimistööks, et üles ehitada Kristuse Ihu, kuni me kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsuse ja küpsuseni, saavutades Kristuse täiuslikkuse kasvu mõõdu (salmid 11–13). Meid kõiki julgustatakse otsima ande, mida Jumal annab üksteise teenimiseks Kristuse koguduse ülesehitamiseks (1.Pt. 4:10). Tänu Jumalale Tema headuse ja ustavuse eest, mis igal päeval üksteist julgustades õpetab meile Jeesuse Kristuse jüngriks olemise väärtust.