Maire Latvala
Tartu vangla kaplan
Tartu Püha Luuka koguduse liige
Jumala juurde tõi mind lõpuks lein. Olin kasvanud kristlikus peres usulugude najal üles, käinud aastaid pühapäevakoolis, kuid otsustavaks sai minu jaoks aeg, kui olin 14-aastane. Kogesin juba suvel noortelaagris Jumala kutset, kuid kõhklesin: kas mul on vaja teha mingit eraldi otsust, kui olen kristlaste peres kasvanud? Südames aga oli rahutus.
Kui sama aasta sügisel kaotasin oma elurõõmsa vanema õe, tõi see mind otsejoones elu põhiliste küsimuste juurde: mis saab minust, kui suren? Millist elu ma tahan elada? Mis on üldse elu mõte?
Keset oma elu kõige kurvemat aega jõudsin järeldusele, et kannatusi kogevad kõik inimesed, nii usklikud kui mitteusklikud. Kuid usklikel on see eelis, et saame oma valus toetuda Jumalale ning ka surres pole kõik läbi, sest on igavese elu lootus.
Tegin otsuse Jumala kasuks. Selle tulemusena ei toimunud midagi muud erilist, kui see, et mu südamesse tuli kindlus. Ma ei ole seda otsust kunagi kahetsenud.
Sealt edasi, juba 15-aastasena, kogesin tugevat tõmmet minna õppima usuteadust ja eriti praktilise usuteaduse aineid. Aja jooksul olen süvenenud eelkõige hingehoiu, psühholoogia ja pereteraapia teemadesse selleks, et olla paremini varustatud teenima teisi. Ma olen kogenud, et kui mina lasen Jumalal ennast tervendada, saab Tema kasutada mind ka teiste inimeste toetamisel. Jumal on mind toonud tegutsema valdkondadesse, millest poleks osanud ei unistada ega hirmu tunda. Koos Jumalaga on mu elus tähendus, julgustus rasketel hetkedel ja boonuseks suur kristlik perekond – Jumala rahvas.