Olen üles kasvanud kristlikus perekonnas, kus minu vanemad ja vanavanemad on kristlased. Küll aga ei ole ma olnud kogu oma elu eeskujulik inimene. Juba päris noorena hakkasin valetama ja varastama ning õige pea olin täielikult kaotanud oma vanemate usalduse. Selle kõige ajal aga käisin ikka pühapäeviti pühapäevakoolis ning olin üpriski „terav pliiats“, kuna minu teadmised piiblilugudest olid head. Küll aga ei olnud mul mitte mingisugust isiklikku suhet Jumalaga.
Meie peres on olnud komme ikka õhtuti koos perega palvetada. Minu palved olid päevast päeva ja aastast aastasse ikka samasugused: „Kallis Jeesus. Tänu tänase päeva eest! Aita, et ma halba und ei näeks. Aamen!“ Läksid mõned aastad mööda ja hakkasin tunnetama, et elu, mida ma elan, on kuidagi vale. Kui varem suutsin täiesti tõetruult valetada, siis aina enam hakkas mul seda tehes südametunnistus piinama. Minu õhtupalvesse lisandus fraas: „Aita, et ma oleksin homme parem kui olin täna.“ Jeesuse võtsin ma oma südamesse vastu 27. märtsil 2010. aastal. Tegin päästepalve kodus, koos oma isaga, olles sellel ajal 11-aastane. Mul oli sellel ajal juba oma Piibel, mida hakkasin siis väga innukalt ka lugema. Igal päeval Piiblit lugedes ja palvetades avastasin ühtäkki, et mul oli kõik olemas. Mu südames oli rahu, rõõm ja tunne, et Jumal on justkui kogu aeg minu kõrval. See tunne aga ei kestnud kaua. Juba paari kuu möödudes leidsin ennast samasugusest august, kus olin varem olnud. Mul puudus tahe Piiblit lugeda ja õhtuti ei leidnud aega, et iseseisvalt palvetada. Mu elu läks väga kiiresti allamäge ning ma tundsin, et Jumal ei elagi enam minu sees. Olin pühapäevakristlane, kes elas kogu ülejäänud nädala maailma standardite järgi.
14-aastaselt olin oma elus esimest korda Piiblilugemise laagris, aga mitte osalejana, vaid hoopis peakoka rollis, tehes süüa rohkem kui 80-le laagrilisele. Tegu oli noortelaagriga ning enamik laagrilistest olid minuvanused või isegi vanemad. Ühel õhtul, kui sain köögis potid pestud, läksin õhtust teenistust kuulama. Seal sai Jumal mind kätte. Tegin 3. juulil 2013. aastal oma elus uue pöörde ja otsuse päriselt ka kogu oma elu Jumalale anda. Alates sellest hetkest olen elanud elu koos Jumalaga. On olnud erinevaid aegu ja olukordi, kui usk on kõikuma löönud ja olen olnud Peetruse kombel Jeesuse salgaja. Aga Jumal on olnud nii armuline andestama neid üleastumisi. Usk Jumalasse ei ole minu jaoks religioon või traditsioon. Jumal on reaalselt olemas, Ta otsib päris suhet Sinu ja minuga ja Ta räägib ning kõnetab nii erilistel viisidel. Olen õppinud ning jätkuvalt õppimas Teda usaldama igas oma elu olukorras.
Naatan Hollman
Rakvere kogudus