LAAS HELDE (03.11.1921–02.08.2009)
3. novembril 2021 oleks EMK emeriitpastor Laas Helde saanud saja-aastaseks. Temast on jäänud paljudele eriline mälestus kui vitaalsest, hoolitsevast ja isalikust persoonist, keda noorem põlvkond kutsus nimega onu Lui. Issand kutsus ta koju kolm kuud enne 88-aastaseks saamist. Laas Helde elu ja tegevust iseloomustavad kõige paremini apostel Pauluse sõnad: Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist. (2Tm 4:7–8)
Laas Helde teenis pastorina EMK Pärnu metodisti kogudust 1967. aastast kuni emerituuri jäämiseni. 1. septembril 1983 andis ta pastoriameti teatepulga edasi noorema põlvkonna esindajale Üllas Tanklerile. Mäletan, et vend Helde oli tollal väga hea ja oodatud külalisjutlustaja ka Tallinna metodisti koguduses. Tema jutlused olid sisukad ja haaravad.
Laas Helde sündis Torgu vallas Saaremaal, 3. novembril 1921. Sama aasta jaanuaris oli metodistlik äratusliikumine, mis sai alguse 1907. aastal, jõudnud Kuressaarest Torku, kuigi neid lahutab vaid 45 kilomeetrit. Torgu vallas oli ainult luteri kirik Jämajal ja õigeusu kirik Iide külas. Jumal kinkis Sõrves usulise ärkamise vend Eduard Raua kaudu. Laas Helde on oma mälestustes meenutanud: Uus usuline liikumine, millelt midagi head ei oodatud ja mis niisama kiiresti pidi kaduma kui ta tulnud oli, hoopiski hoogustus. Vastaste prognoos osutus alusetuks. Tekkis vajadus kutselise jutlustaja järele. Seda Torgu metodistide mõtet toetas nii vend Martin Prikask kui ka teised Kuressaare koguduse juhtivad vennad. Lõpuks leitigi sobiv mees ja selleks osutus v Karl Kuum, kes 1924. aastal määrati moodustatava Torgu metodisti koguduse õpetajaks. Samal aastal asutati ka Torgu metodisti kogudus.[1] Karl Kuum oli koos Vassili Tähega üks esimesi metodiste, kes kuulutas evangeeliumi Kuressaares ja mujal Saaremaal ning 15. juulil 1912 rajas ta Tapal Mandri-Eesti esimese piiskopliku metodisti koguduse ja teenis Torgu kogudust aastail 1924–1932, kuni oma maise elu lõpuni.
Laas Helde lapsepõlve mälestused metodistide äratusliikumisest Sõrve poolsaarel on tugevalt mõjutanud ta edaspidist elu. Ta vanemad olid tõsiusklikud ja kuulusid Torgu metodisti kogudusse, kus õpetajaks oli Karl Kuum. Ka perepoeg Laas pidas Karl Kuuma oma lapsepõlve pastoriks. Ta ema oli väiketalu perenaine ja isa teenis perele leiba kaubalaeva kaptenina.
Laas sai alghariduse Torgus. 17-aastaselt liitus Torgu metodisti kogudusega, kus pastoriks oli oma küla kooliõpetaja Peeter Häng, kellest hiljem sai usumärter. Pärast keskkooli lõpetamist algas Teine maailmasõda. 1939. aastal läks vabatahtlikult Eesti sõjaväkke. Ta oli üheksateist, kui kaotas rindel ühe jala. Ajaloost teame, et suur osa Eesti rahvast viidi 1941. aasta juuniküüditamisel Venemaale. Ka Laas Helde, Siberi vangilaagris käinuna, teadis tollest kannatuste ajast palju kõnelda. Õnneks pääses ta eluga kodumaale tagasi ja pärast sõda õppis Tallinna juriidilises koolis (1946–1949).
Laas Helde abiellus 1947. aastal. Esimesest abielust sündis kaks poega, Toivo ja Erko. Abielu Vaikega kestis vaid 21 aastat, sest Issand kutsus abikaasa koju pärast raskekujulist haigust. Ta maine põrm sängitati Hageri kalmistule. Pärast abikaasa surma asus Laas koos noorema poja Erkoga elama Pärnusse.
6. detsembril 1969. aastal abiellus Laas teist korda Maimu Jaanusega. Kolmas poeg Allan sündis 1971. aastal, kes praegu teenib pastorina Viljandi Baptistikoguduses. Nõukogude võimu ajal õppisid lapsed Pärnu erinevates koolides, seepärast koolis erilisi probleeme ei tekkinud, et nad pastori lapsed olid.
Laas ja Maimu Helde
Ettepaneku Pärnu metodisti koguduse pastoriks saada tegi talle superintendent Aleksander Kuum. Esimest korda külastas ta Pärnu kogudust koos Hugo Oengoga. Esialgu määrati ta koguduse ajutiseks presbüteri kohusetäitjaks alates 1. märtsist 1967.[2] See aasta oli talle prooviaastaks, millest kasvas välja 16-aastane õnnistusrikas tööperiood. Kohe algusest peale pidi ta töötama üksinda.
Ta elas esimesel aastal veel Kohila vallas Pukamäe külas[3] Kallaku talus, kust sõitis Pärnusse nädalalõppudeks ja veel kahel korral nädalas, kui toimusid palve- ja piiblitunnid. Hiljem sai ta Pärnus väikese toa ühe luteri koguduse liikme juures, kus puudus küttekolle. Kuid poole aasta pärast öeldi talle see koht üles, kuna kogudus ei saanud enam üüri maksta. Jälle pidi ta nädalalõppudel Kohila ja Pärnu vahet sõitma. Kui 1968. aastal ostis Pärnu kogudus pool elumaja Lastepargi (praegusel Munga) tänaval, siis kolis ta Pärnusse. Oma elatise oli ta saanud põhiliselt invaliidsuspensionist ja abikaasa palgast. Siiski kogudus maksis talle tollal 40 rubla kuus, sest ta ise palka ei küsinud ja ta ei teinud seda tööd raha pärast. See pisike summa kulus põhiliselt tema invaliidiauto bensiinikuludeks, eriti kui oli vaja sõita Kohila ja Pärnu vahet. Kord pakkus julgeolekuohvitser Timusk talle palju rohkem, kui ta vaid neile tööle läheks. Kui ta sellest kogudusele rääkis, pandi talle teist 40 rubla palgale juurde.[4]
1968. aastal, seoses esimese abikaasa Vaike raskekujulise haigusega jäi Laas tema eest hoolitsema. Superintendent Aleksander Kuum määras Pärnus teda asendama Tartu kogudusediakoni Johannes Truu. Pärast abikaasa surma 27. oktoobril 1968 jätkas vend Helde Pärnu koguduse teenimist kuni pensionile jäämiseni 1983.
Vend Helde teenimise ajal Pärnus jumalateenistustest osavõtjate arv kasvas. Eriti kasvas noortetöö 1970. aastate paiku gospelansambel Sela külastuse ajal, mille juhiks oli Jaanus Kärner. See pani kogu linna liikvele, eriti aga KGB võimukoridorid. Ühel korral pidi vend Helde maksma administratiivkomisjonis isegi 50 rubla trahvi Sela külaskäigu eest ja ähvardati, et kui asjad ei parane, läheb asi kohtusse. Usuasjade volinik Piip hurjutas kord Heldet, kui küsimuse all oli jälle koolinoorte liiga aktiivne osavõtt koguduse elust: „Jätke korralikud inimesed rahule, tegelege parem joodikutega.“ Kui vend Helde vastas, et nendega me just tegelemegi, siis korrigeeris volinik ehmunult oma sõnu: „Ei, me parem tegeleme nendega ise.“[5]
Laas Helde oli Pärnu koguduse jaoks ustav ja armastatud pastor, eriti tollaste noorte poolt, kes ka hiljem keskealistena teda meeles pidasid ja aeg-ajalt külastasid. Kui vend Helde jäi emerituuri, kolis ta koos abikaasa Maimuga oma kodutallu Kohilasse. Seal aitas ta jõudu mööda kaasa kohaliku baptistikoguduse töös nende andidega, mis Issand oli talle kinkinud. Eriti südamelähedane oli töö noortega, et üheskoos otsida vastuseid nende küsimustele Piibli valgel.
Minu viimane külaskäik Kohilasse oli 26. augustil 2007, kus võisin kogeda venna südamlikkust, tagasihoidlikkust, lihtsust ja külalislahkust. 2. augustil 2009 kutsus Issand oma ustava sulase koju usust nägemisse. Tema teine abikaasa Maimu lahkus igavikku 26. veebruaril 2020.
Pojapoeg Martti on öelnud väga tabavalt oma vanaisa kohta: „Tema suutis oma ühe jalaga saavutada rohkem kui paljud kahega.“ Režissöör Martti Helde on jäädvustanud oma vanaisa mälestused järgnevatele põlvedele ka kinolinal. 29. detsembril 2008 esilinastus Kohilas Tohisoo mõisas Teisest maailmasõjast jutustav õppefilm koolidele „Mineviku portree“, mis kajastab peategelase Laas Helde mälestusi sõjast ja vägivalla mõttetusest sõduri silmade läbi. 2014. aastal valmis noorel režissööril esimene täispikk mängufilm „Risttuules“, mis põhineb 1941. aasta juuniküüditamise sündmustel. Selleski filmis oli ta loomingulise maailmapildi kujundajaks vanaisa Laas Helde. Tal oli erakordne oskus lugusid jutustada. Kui Martti oli veel väike poiss rääkis vanaisa talle sõjast, laagrielust, küüditamisest ja õpetas ajaloost lugu pidama.[6] „Ta ei surunud kunagi oma vaateid peale, vaid rõhutas, et igal asjal on kaks poolt – mina annan sulle ühe, sina otsi sellele teine pool, otsi tasakaal. Ühtegi teemat ei saa vaid ühe allika põhjal õigeks või valeks tunnistada,“ meenutab Martti vanaisa õpetusi.[7] Just küüditatute lood inspireerisid hiljem režissöör-stsenaristi kajastama oma mängufilmis Siberisse saadetud inimeste saatust. Film saavutas edu paljudel rahvusvahelistel filmifestivalidel ja tunnistati Eesti Filmiajakirjanike Ühingu poolt 2014. aasta parimaks filmiks.
Täna tahame suure südamesoojuse ja armastusega meenutada armast onu Luid, ja eelkõige tänada Jumalat, sest ta sai teenäitajaks Jumala juurde paljudele noortele, just kõige raskemal ja samas kõige õnnistusrikkamal ajal, kui ta teenis Pärnu kogudust ansambel Sela ärkamise ajal. Tal oli usku noortesse, kes tõsimeeli järgisid Kristust ja julgustas neid isalikult. Ta andis neile võimaluse neljapäeva õhtuti nn noorte koosolekutel oma usku jagada. Täna võime lõigata tema töö vilja. Jumal õnnistagu kõiki Laas Helde omakseid ja samuti neid, kes tema evangeeliumi kuulutuse kaudu on vastu võtnud Kristuse oma ellu!
[1] Helde, Laas. „Metodismi tulekust Torku“. Studia Methodistica – teoloogilisi materjale iseõppijale, I. Kirikuvalitsuse väljaanne, Tallinn 1975, 29.
[2] Superintendent Aleksander Kuuma määrus nr 18, 19.04.1967.
[3] Pukamäe on küla Rapla maakonna Kohila vallas. Küla eraldati Lohu külast valitsuse otsusega 11. veebruaril 2008. Wikipedia.
[4] Välja, Inna. „Laas Helde mälestused“. Küsitlus 12.12.1997.
[5] Välja, Inna. Ibid.
[6] Tuumalu, Tiit. „Helde(ne) aeg–küüditamine!“ https://kultuur.postimees.ee/2737580/helde-ne-aeg-kuuditamine (03.11.2021).
[7] Kooli, Piret. „Martti Helde: Siberisse saadetud lugude juurde juhatas mind vanaisa.“ https://epl.delfi.ee/artikkel/68289259/martti-helde-siberisse-saadetute-lugude-juurde-juhatas-mind-vanaisa (03.11.2021).
Toomas Pajusoo
Laas Helde 100. sünniaastapäeva mälestusjumalateenistuse salvestus (06.11.2021)
https://www.facebook.com/emkparnuagapekogudus/videos/785685805729263