Ma olen „sündinud“ kirikusse, nii armastab öelda mu ema. Juba minu vanavanaema, vanaisa, ja minu ema on olnud metodistid. Isa oli aga algselt kristlaseks saades pühendunud luterlane, hiljem metodist. Minu ümber oli loodud eriline kristlik keskkond. Meenuvad vanaema palved, millest ma tol hetkel aru ei saanud. Mõtlesin ikka, et miks ta nõnda triikides omaette „podiseb“. Täna mõistan ja hindan seda väga. Meenuvad perega ühised „kiriku sõidud“ punase žiguliga. „Kiriku sõitude“ alla võis panna kõik isa sõprade külastused, matustel käigud, kus pidime õe ja vennaga pojengi kroonlehti korvikesest teele puistama, erinevates EELK kirikutes toimunud leeripäevadel ja sinoditel osalemine jne. Kõik meie sõidud toimusid lauluga. Makki polnud, kuid „musta lauliku“ laulud meenuvad veel tänagi. Meenuvad onu Martini ja emaga veedetud pikad õhtud täis naeru ja erinevaid põnevaid lugusid, mis rääkisid alati ootamatutest ja üleloomulikest Jumala imedest. Martini allajoonitud Piibel oli alati põnevam kui enda oma.
Loodud oli väga hea keskkond tugevaks kristlaseks kasvamisel. Ema rääkis ikka ka oma pöördumislugu ja toonitas, et tema tegi oma otsuse juba 10 aastaselt. Aga mina olin juba 13. Minus kasvas igatsus millegi enama järele. Ma olin küll teinud pöördumispalveid, kuid igatsesin mingit kogemust ja kindlust.
Mäletan tänaseni 23. aprilli, kui koos perega läksime kinoekraanilt vaatama ja kuulama David Wilkersoni. Järjekordne kristlik üritus. Sisenedes kinosaali kogesin hinges ootamatut ärevust, mis ei läinud üle, vaid kasvas hoopis suuremaks. Ma ei mäleta kuuldust palju, kuid meenub mu jalgades olev raskus kui sammusin eestpalvele. Tagasi juba „lendasin“. Miskit sai tol hetkel muudetud, igavesti maha pandud.
Sealt jätkus teekond edasi – pühendunumalt. Jumal on andnud kasvamist. Olen Tema laps ja naudin seda täiega.
Ele Paju
Räpina koguduse pastor