Tallinna koguduse liige Anneli Klausson omandas mitukümmend aastat tagasi kalligraafia oskuse, millega ta esialgu midagi peale ei osanud hakata. Praeguseks on ta selle oskusega ustavalt ja pühendunult teinud omal moel hingehoidu ja külvanud Jumala armastust juba 25 aastat.
Anneli: Esimesed paarkümmend tööaastat olin sisearhitekt, projektide tekstid kirjutasin standardkirjas või vaba šriftiga. Viimati olin asutuses, kus osa disaineritest, sealhulgas ka mind, saadeti ootamatult 2 aastaks kirjakooli kalligraafiat õppima. Püüdsin küll selgitada, et mul seda oma töös vaja ei lähe.
1980.aastate lõpus saabus meie maale aeg, kus paljud „mitte-nii-olulised” inimesed koondati, minnes ühiskonnas vastu suurtele muutustele. Uue aja jõudes oli „mittevajaliku” oskusena mu pagasis korraga ka minu projekteerija-karjäär –maailma avanemisega olid tulnud täiesti uued võimalused, tootmistehnoloogiad, uudsed materjalid.
Mind sõna otseses mõttes „visati karussellilt maha” ja pandi kõrvale, kui leidsin end onkoloogiahaiglast, haigestununa vähki (siis seda diagnoosi välja ei öeldud). Ma ei tundnud Jumalat, aga palusin Teda, kes seal kõrgel on… Meditsiini abiga, ustavate eestpalvetajate toel ja Jumala halastavast armust sain terveks – lühike lause, aga aastapäevi kulus paranemisele. Kõik endine, mis oli täitnud mu elu ja mõtteid kuni sinnamaani, jäi maha.
Kui olin oma äsja leitud uues elus kirikusse jõudnud ja meeleuuendamise teel kasvama hakanud, kutsus meie hingehoiu koordinaator mind osalema selles valdkonnas. Ent kõik oli minu jaoks liiga uus, ma ei saanud veel paljust aru ega osanud õieti midagi rääkidagi, nii ma polnud selleks tööks valmis. Lubasin talle, et võin kaarte kirjutada, see kirjakunsti koolis õpitu oli ju alles (Jumala ettehooldus!) 1996. aastal hakkasin koguduse eakaid liikmeid ja juubilare tervitama oma tookord algeliste õnnesoovidega, st kirjutasin ilukirjas sekretäri poolt etteantud sõnastuse kohaselt „Rohkeid õnnistusi” või „Jumal õnnistagu Sind”. Nüüdseks olen selles vallas palju edasi arenenud, otsin sobivaid piiblisalme või luuletusi – ikka selliseid isiklikke, mis tunduvad just sellele inimesele kohased olevat, milles on ülestõstvat, usku kinnitavat, julgustavat. Olulised on nii kaardi kujundus kui ka sõnum selle peal. Vahel lausa hämmastun, kui leian sobiva teksti enne veel, kui olen õieti otsima hakanud – see on selge Jumala Vaimu juhtimine, au Talle!
Kunagi ammu, kui olin alles noor usklik, ütles üks vana õde mulle, et kui vajad armastust, siis hakka ise seda välja andma.
Näide Anneli tööst
