Metodisti Kiriku Usuartiklid, The Book of Discipline 1984. Tõlge: Priit Tamm, 1998

  1. Usust Pühasse Kolmainsusse. On ainult üks elav ja tõeline Jumal, kes on igavene, kehatu, piiramatu väe, tarkuse ja headusega; kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja Hoidja. Ja sellesse jumalikku ühtsusse kuulub kolm ühe olemuse, väe ja igavikulisusega isikut: Isa, Poeg ja Püha Vaim.

  2. Sõnast ehk Jumala Pojast, kes sai tõeliseks inimeseks. Poeg, Isa Sõna, tõeline ja igavene Jumal, kes on olemuselt ühtne Isaga, võttis inimese kuju õnnistatud Neitsi ihus, nii et need kaks terviklikku ja täiuslikku olemust, nimelt jumalik ja inimlik, ühendati lahutamatult ühes isikus; nii on siis üks Kristus, tõeline Jumal ja tõeline Inimene, kes tõeliselt kannatas, löödi risti, oli surnud ja maeti, et oma Isa meiega lepitada ja olla ohvriks mitte üksnes algsüü, vaid ka inimeste tegelike pattude eest.

  3. Kristuse ülestõusmisest. Kristus tõusis tõesti surnuist üles ja võttis taas oma kuju, mis on omane inimese täiuslikule loomusele, läks üles taevasse ja istub seal, kuni Ta tuleb viimsel päeval kohut mõistma kõigi inimeste üle.

  4. Pühast Vaimust. Püha Vaim, kes lähtub Isast ja Pojast, on oma olemuselt, ülevuselt ja kirkuselt üks Isaga ja Pojaga, tõeline ja igavene Jumal.

  5. Pühakirja piisavusest päästmiseks. Pühakiri sisaldab kõik, mis on vajalik päästmiseks, nii et üheltki inimeselt ei nõuta millegi sellise uskumist usuartiklina või pidada päästmiseks vajalikuks seda, mida pole seal kirjas või mida ei saa tema abil tõestada. Pühakirja all mõistame neid Vana ja Uue Testamendi kanoonilisi raamatuid, mille autoriteetsuses pole Kirik kunagi kahelnud. Kanooniliste raamatute nimed on: 1Moosese, 2Moosese, 3Moosese, 4Moosese, 5Moosese, Joosua, Kohtumõistjate, Ruti, 1Saamueli, 2Saamueli, 1Kuningate, 2Kuningate, 1Aja, 2Aja, Esra, Nehemja, Estri, Hiiobi raamat, Psalmid, Õpetussõnad, Koguja, Saalomoni Ülemlaul, 4 suurt prohvetit, 12 väikest prohvetit. Kõiki Uue Testamendi raamatuid, nagu neid üldiselt tunnustatakse, võtame omaks ja peame kanoonilisteks.

  6. Vanast Testamendist. Vana Testament ei ole Uue Testamendiga vastuolus, sest nii Vanas kui ka Uues Testamendis pakutakse inimkonnale igavest elu Kristuse läbi, kes on ainsaks Vahemeheks Jumala ja inimese vahel, olles nii Jumal kui inimene. Sellepärast ei tule kuulda võtta neid, kes on ekslikult arvanud, et esiisad ootasid üksnes mööduvaid tõotusi. Kuigi seadus, mille Jumal andis Moosese kaudu ja mis puudutab pühalikke kombeid ja talitusi, ei seo kristlasi ning kuigi tollased tsiviilõiguslikud ettekirjutused pole nõutavad üheski ühiskonnas, sellele vaatamata ei ole ükski kristlane vaba kuulekusest moraalinormidele.

  7. Päruspatust ehk sünnipärasest patust. Päruspatt ei seisne mitte Aadama järgimises (nagu seletavad Pelagiuse järgijad), vaid iga inimese loomuse rikutuses, mis loomupäraselt tuleneb Aadamast põlvnemisest, mistõttu on inimene läinud väga kaugele esialgsest õigusest ja on oma loomuselt pidevalt kalduv kurjale.

  8. Vabast tahtest. Pärast Aadama langemist on inimese olukord selline, et ta ei suuda omast jõust ja iseenese tegude kaudu pöörduda ja end valmistada usule ning Jumala poole hüüdmisele; seetõttu puudub meil vägi teha Jumalale meelepärased ja vastuvõetavad häid tegusid, ilma Jumala eelkäiva armuta Kristuse läbi, et meil oleks hea tahe ja mis toimib meie sees siis, kui meil on see hea tahe.

  9. Inimese õigeksmõistmisest. Meid arvatakse õigeks Jumala ees üksnes meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse teenete pärast, usu läbi ja mitte meie oma tegude või ärateenimise tõttu. Sellepärast on õpetus meie õigeksmõistmisest üksnes usu läbi kõige tervem ja pakub täit kinnitust.

  10. Headest tegudest. Kuigi head teod, mis on usu viljad ja järgnevad õigeksmõistmisele, ei suuda ära võtta meie pattu ja püsima jääda Jumala kohtumõistmise karmuses, on need siiski meelepärased ja vastuvõetavad Jumalale Kristuses ning tulenevad tõelisest ja elavast usust. Nende kaudu võib selgesti elavat usku tunda, nagu ka puud tuntakse viljast.

  11. Käsunõudeid ületavatest heategudest. Vabatahtlikke tegusid, mis ületavad Jumala nõudmise, mida nimetatakse käsunõudeid ületavateks heategudeks, ei saa õpetada ülbuse ja jumalakartmatuseta. Sest nende kaudu teevad inimesed teatavaks, et nad ei tee Jumalale mitte üksnes nii palju, kui nad on kohustatud, vaid teevad Tema pärast rohkem kui on nõutud, kuigi Kristus ütles selgesti: "Kui teie kõik olete teinud, mis teid kästi, siis ütelge — me oleme kõlbmatud sulased."

  12. Patustamisest pärast õigeksmõistmist. Mitte iga patt, mis on tahtlikult sooritatud pärast õigeksmõistmist, ei ole patt Püha Vaimu vastu ja seega andeksandmatu. Seetõttu ei tule keelata meeleparanduse võimalust neile, kes pärast õigeksmõistmist pattu langevad. Pärast Püha Vaimu vastuvõtmist võime me armust eemalduda ja pattu langeda, aga seejärel Jumala armu läbi taas tõusta ning oma elu parandada. Seepärast tuleb hukka mõista neid, kes väidavad, et nad ei saa enam pattu teha kogu siinse elu vältel või kes keelavad andestuse võimalust neile, kes tõeliselt meelt parandavad.

  13. Kirikust. Kristuse nähtav Kirik on usklike inimeste kogudus, kus kuulutatakse puhast Jumala Sõna ja jagatakse korrapäraselt Sakramente, nii nagu Kristus on seadnud kõigis asjus, mis sealjuures on vajalikud.

  14. Puhastustulest. Rooma õpetus puhastustulest, andeksandmisest, kujude ja reliikviate kummardamisest ja jumaldamisest ning samuti pühakute appikutsumisest on põhjendamatu, ilmaasjata leiutatud, ja ei toetu Pühakirjale, vaid on vastuolus Jumala Sõnaga.

  15. Inimestele mõistetava keele kõnelemisest koguduses. Avaliku palve või Sakramentide jagamine inimestele arusaamatus keeles on selgelt vastuolus Jumala Sõnaga ja algkoguduse kommetega.

  16. Sakramentidest. Kristuse poolt seatud Sakramendid pole mitte üksnes kristlaste usu tunnistuse märgiks või tunnuseks, vaid pigem kindlad märgid Jumala armust ja heameelest meie suhtes, mille läbi Tema nähtamatul viisil meie sees toimib ja meie usku Temasse mitte ainult ei elusta, vaid ka tugevdab ja kinnitab.

    Meie Issand Kristus on Evangeeliumis seadnud kaks Sakramenti: ristimise ja armulaua.

    Evangeeliumi Sakramentideks ei tule pidada järgmist viit tavaliselt Sakramentideks peetavaid: konfirmatsiooni, pihti, ordinatsiooni, laulatust ja viimset võidmist. Need on osalt välja kasvanud apostlite õpetuse ekslikust järgimisest, osalt on need elujärgud, mis on Pühakirjas lubatud, aga ei ole oma loomult sarnased ristimisele ja armulauale, sest neis ei ole nähtavat märki ega talitust, mida Jumal oleks seadnud.

    Kristus ei määranud Sakramente mitte imetlemiseks või ringikandmiseks, vaid korrapäraseks kasutamiseks. Ja nagu ütleb apostel Paulus, omab Sakrament täit mõju ehk toimet üksnes neis, kes seda vääriliselt vastu võtavad; ent need, kes seda vääritult teevad, põhjustavad enestele hukatust.

  17. Ristimisest. Ristimine ei ole üksnes usu tunnistamise ja erinevuse märk, mille läbi võiks kristlasi eristada nendest, kes pole ristitud, vaid on regeneratsiooni ehk uuestisünni märk. Laste ristimist tuleb Kirikus säilitada.

  18. Armulauast. Armulaud pole ainult märgiks armastusest, mis kristlastel peaks üksteise suhtes olema, vaid see on pigem meie lunastuse Sakrament Kristuse surma läbi; nii et neile, kes seda vastu võtavad õigesti, vääriliselt ja usus, on see leib, mida murrame, osasaamine Kristuse Ihust ja samuti on õnnistuse karikas osasaamine Kristuse Verest. Transsubstantsiatsioon ehk leiva ja veini olemuse muutumine armulaual ei ole Pühakirjaga tõestatav, vaid on vastuolus selge Pühakirja sõnaga, tühistab Sakramendi loomuse ja on andnud põhjust paljudeks ebauskumusteks.

    Kristuse ihu antakse, võetakse ja süüakse armulaual ainult taevasel ja vaimulikul kombel. Ja vahend, mille abil võetakse vastu ja süüakse armulaual Kristuse ihu, on usk. Kristus ei seadnud, et Armulauasakramenti säilitataks, kantaks ringi, tõstetaks üles või kummardataks.

  19. Sakramendi mõlemast osast. Issanda karikat ei tule keelata ilmikutele. Kristuse korraldusel ja käsul tuleb armulaua mõlemat osa jagada ühtviisi kõikidele kristlastele.

  20. Kristuse ainsast ohvrist, mis lõpetati ristil. Kristuse ohver, mis kord toodi, on täielikuks lunastuseks, lepituseks ja rahulduseks kogu maailma kõikide pattude, nii päruspatu kui ka tegelike, eest. Ei ole ühtegi teist pattude heakstegemise vahendit. Seetõttu on missaohver, mille kohta öeldakse, et preester ohverdab Kristust elavate ja surnute eest, et nad saaksid leevendust valust või süüst, Jumalat teotav väljamõeldis ja ohtlik pettus.

  21. Vaimulike abielust. Jumala seadus ei nõua vaimulikelt vallaliseks jäämist või abielust loobumist, seetõttu on neil, nagu kõikidel teistel kristlastel, lubatud oma äranägemisel abielluda, kui nad leiavad, et see parimal viisil teenib vagadust.

  22. Kiriku rituaalidest ja jumalateenistuse korrast. Pole vajalik, et rituaalid ja tseremooniad oleksid kõikjal samad või täpselt ühesugused, sest nad on alati olnud erinevad ja võivad muutuda vastavalt riikide, aegade ja inimeste kommete erinevustele, kui vaid midagi ei korraldata Jumala Sõna vastaselt. Kes iganes oma heaksarvamist mööda tahtlikult ja teadlikult avalikult rikub selle kiriku rituaale ja tseremooniaid, kuhu ta kuulub, kui need ei ole vastuolus Jumala Sõnaga ja on seatud ning kinnitatud üldise autoriteedi poolt, siis tuleb teda avalikult noomida, et teised kardaksid samamoodi talitada, kui inimest, kes rikkus kiriku üldist korda ja haavas nõrgemate vendade südametunnistust. Iga antud kirik võib oma rituaale ja tseremooniaid sisse seada, muuta või ära jätta, nii et kõik toimuks ühiseks ülesehitamiseks.

  23. Ameerika Ühendriikide valitsejatest. President, Kongress, peaassambleed, kubernerid ja osariikide nõukogud kui rahvasaadikud on Ameerika Ühendriikide valitsejateks vastavalt võimu jaotusele Ühendriikide Konstitutsiooni ja vastavate osariikide konstitutsioonide alusel. Nimetatud osariigid on suveräänne ja sõltumatu riik ning ei pea alluma mingile välismaisele valitsusele.
    * 1784. a Usuartiklite koostamise ajal oli selle punkti rõhutamine konkreetses ajaloolises kontekstis vajalik.

  24. Kristlaste omandist. Kristlaste rikkus ja vara pole ühine, mis puutub nende õigustesse, valdusõigustesse ja omandisse, nii nagu mõned valelikult kiitlevad. Sellele vaatamata peaks aga igaüks vastavalt oma võimetele jagama almust vaestele sellest, mis tal on.

  25. Kristlase vandest. Kui me tunnistame, et tühine ja tormakas vande andmine on meie Issanda Jeesuse Kristuse ja Tema apostli Jaakobuse poolt kristlastele keelatud, siis me otsustame, et ristiusk ei keela inimesele, kui valitseja nõuab, usu ja heaolu ajendil vannet andmast, kui seda tehakse prohveti õpetuse alusel õigluses, kohtumõistmises ja tões.


The Book of Discipline 1984. Tõlge: Priit Tamm, 1998

[Bibliographical Note: The Articles of Religion are here reprinted from the Discipline of 1808 (when the first Restrictive Rule took effect), collated against Wesley’s original text in The Sunday Service of the Methodists (1784). To these are added two Articles: ”Of Sanctification” and ”Of the Duty of Christians to the Civil Authority,” which are legislative nactments and not integral parts of the document as protected by the Constitution (see Judicial Council Decisions 41, 176).] Article I—Of Faith in the Holy Trinity.